Käimas on Tähtvere Tantsukeskuse sünnipäevanädal. Tänases postituses meenutavad tantsukeskuse algusaegu treenerid Krista Majak ja Maarja Pruuli. Head lugemist! 🙂 

Maarja Pruuli:

Selgelt on meeles seik ajast, kui Tähtvere oli äsja avatud. Elasin, õppisin ja tantsisin Tallinnas ning olin oma tollase grupiga Tartus esinemas. Samal üritusel oli ka Eva-Liis, Tähtvere üks looja ja eestvedaja. Olime varasemast tuttavad ning jutu käigus arutasime varianti, et võiksin tulla tantsukooli juhendajaks, kui tagasi Tartusse kolin (mis mul mõne kuu pärast plaanis oli). Mäletan, et kuigi oli olnud väsitav päev, olin öösel pikalt üleval ja elevil ning keerutasin seda mõtet oma peas tuhandeid kordi 🙂 

Veel enne, kui Tähtverre juhendajaks tulin, olin taas Tartus käimas ning tulin osalema ühte tantsutundi, raggasse, mida mulle teadaolevalt Tartus teistes kohtades ei tehtud ning mis ka mujal Eestis oli vähe levinud. Mäletan, et ka muude tundide osas torkas Tähtvere silma sel ajal uuendusliku ja põnevana, uurisin tunniplaani ja muud informatsiooni pikalt. 

Astudes esimest korda tantsukeskuse suurde saali… võib öelda, et see oli armastus esimesest silmapilgust 🙂 See oli üks ilusamaid tantsusaale, mida olin näinud ning on seda siiani. Kõrged laed, maast laeni peeglid ja aknad, vaade Tähtvere pargile, kus lapsena olin palju jalutanud ja mänginud. Tunne, mida esimest korda suures saalis olles tundsin, on mul siiani selgelt meeles. On rõõm igapäevaselt sellises kohas töötada. 

Meeles on ka esimesed kohtumised Eva ja Egertiga. Nende plaanid ja eesmärgid innustasid ka mind. Oli näha, et soovitakse teha midagi olulist ja ägedat ning pakkuda tartlastele uusi võimalusi. 

Meeles on esimesed grupid ja tantsijad. Nii treenerid kui tantsijad andsid enda parima ning usun, et olime kõik tublid. Samas on imeline näha, millise arengu oleme seitsme aasta jooksul läbi teinud. Vaadates esimese aasta kavu (eelkõige enda omi), võtab ikka muigama 😀 Kuid aastate jooksul on juhendajad aidanud tantsijatel jõuda uute tasanditeni ning samas on tantsijad innustanud juhendajaid kasvama ja arenema koos nendega. 

Paljud tantsijad on aastate jooksul vahetunud, kuid toredaid mälestusi on palju. Esimese aasta grupid ja osalejad on siiani meeles eriliselt hästi. Esimesel treeneri aastal kaotasin esimest (ja siiani viimast) korda elus oma hääle, kui väikeste tänavatantsu grupp osutus ootamatult väga populaarseks ning minu leebe olek pandi proovile 🙂 Samas olen seitsme aasta jooksul korduvalt veendunud – ka pehmemal ja sõbralikul viisil saab jõuda oma eesmärkide ning soovitud tulemusteni. Tähtvere juures tervikuna võlubki mind teiste asjade hulgas ka see, et 99,9% ollakse üksteisega sõbralikud, soojad ja lugupidavad.

Kõige ägedam on aga näha erinevate osalejate arengut läbi aastate, nii tantsijate kui inimestena. Näiteks Raul Villem – väikesest lõbusast gängsterist on kasvanud mees oma stiili ja eesmärkidega, kes aina edasi areneb. Või Hilari ja Hanna-Liina – seitsme Tähtveres oldud aasta jooksul on nad kasvanud omamoodi nagu pereliikmeteks. Tänaseks saab ühelt neist küsida väärtuslikku IT-nõu ning teisest on kasvanud tubli hiphopi treener noorematele tantsijatele. 

Selliseid ägedaid tantsijaid on teisigi. See on väga kihvt protsess ja omaette elamus, kuidas tantsukava loomine, harjutamine, lavale toomine, esinemistel-võistlustel käimine ja muu selline inimesi liidab. 

Lisaks meie juhendajad, kelle hulgast olen leidnud toredaid tuttavaid, häid sõpru, mõttekaaslasi ja inspiratsiooniallikaid. Tants tõesti ühendab inimesi.

Aitäh, Tähtvere, et oled olemas! Ja palju õnne sünnipäevaks! 🙂

Krista Majak:

Tähtverega on seotud palju erinevaid mälestusi, kuna mul on olnud au olla seal treeneriks juba mitmeid aastaid. 

Täna tooksin välja kaks mälestust.

Esiteks, oli algusaastatel väga populaarne stripptants. Andsin seda Tartus erinevates klubides ning startisin ka Tähtveres. Mujal andsin strippaeroobikat, kuid Tähtveres avanes võimalus anda stripptantsu. See oli hoopis põnevam, kuna luua sai koreograafiat, millega sai järgmisel tunnil ka edasi minna, sest osalejad olid samad (spordiklubides nii ei ole). Kohe algusest peale tekkis paar eriti tubli osalejat, kes käivad trennis siiani. Nii vahva! Tunnid olid lõbusad ja tõhusad ning on seda siiani. Stripptants on paratamatult treeninguna väga fun ning sealt ei ole võimalik tõsise näoga ära tulla.

Hästi on meeles see, kui Reporterisse tehti lugu minu õpilasest Kairest (kes ka praegu trennis käib) ja minu tunnist. See oli päris hirmus, sest ma polnud kunagi kaamera ees rääkinud ega teadnud, mida rääkida. Sebimist oli palju, aga valmis me saime ühe klipi, mida näidati Reporteris. Kui saaksin uuesti rääkida, räägiksin ja teeksin kõik teistmoodi, aga mis sa teed. Lohutan end sellega, et järelikult olen vahepeal arenenud 🙂

Teine mälestus on minu armas armas tantsugrupp. Nad olid erilised. Kokku oli sattunud väga lahe seltskond noori neiusid, keda mul oli au treenida. Nad olid tublid, töökad ja käisid väga hästi trennis kohal. Meil oli väga hea klapp ja kõik toimis suurepäraselt. Nad on minu treenerikarjääri üks kõige muhedamaid seltskondi (kinnise grupina). Lisan siia mõned pildid, kus on nemad esinemisriietes ja üks foto minust, kus nad on kinkinud mulle isetehtud sahisti kaunite soovidega. Meil oli selline hooajalõpupidu.

Mälestusi on veel kuhjaga, esialgu jätan need omale 🙂 Tulge trenni ja koos loome veel ilusaid mälestusi Tähtvere Tantsukeskuses!