,

Gymnafest 2017 finaal läbi tantsijate pilgu

12. novembril osales Tähtvere taaskord võimlemisfestivali Gymnafest Lõuna-Eesti eelvoorus. Võistlustulle astus meie Contemporary & Jazz eliitgrupp kavaga “Mefoobia” ning tantsiti end ka finaalkontserdile. Finaali meenutab tantsublogis tantsija ja õpilaskogu liige Iris Sargla.

Finaal toimus möödunud laupäeval, kus meie tantsijad andsid endast kõik ning esitusse oli alates eelvoorust tulnud juurde palju kindlust. Auhinnalist kohta sel korral ei pälvinud, kuid vaatame põnevusega vastu uutele võistlustele. 

Suur üllatus oli kõigi jaoks Contemporary & Jazz eliitgrupi uus tantsija Marleen, kes kõigest nädal aega enne võistlust astus trennisaali, lootes pärast proovitrenni saada ka gruppi tantsima. Tema üllatuseks otsustas treener Maris teda kohe kavasse sisse panna ning juba nädala pärast lavale saata. Kohusetundliku tantsijana tegi ta tohutult tööd, õppis kogu kava kiiresti selgeks ning astuski laupäeval lavale.

Kuidas ta ennast aga ise tundis?

Marleen: Alguses ei olnud ma absoluutselt kindel, kas saan selle kava selgeks, sest võistluseni oli jäänud väga vähe aega. Arvan, et eelnev iluvõimlemise kogemus tuli kindlasti kasuks koreograafia meelde jätmisel. Muidugi kartsin natuke, et äkki läheb kava meelest või sammud sassi, enne võistlust tuli ka väike närv sisse. Laval olles ma siiski ei tundnud ennast ebakindlalt, pigem oli hea tunne, et saan olla osa sellest grupist ja tantsida, sest seda olen ma juba pikka aega tahtnud teha.

Sel korral otsustas ka treener Maris ise lavale astuda. Huvitav, kuidas võis ennast tunda treener olles ise laval oma koreograafiat tantsimas?

Maris: Ma olen paar korda ka varem asendanud laval oma grupi tantsijat, nii et see polnud mulle päris esimene kord. See on tegelikult päris keeruline, sest isegi, kui tean kõiki samme peast, ei ole ma neid piisavalt palju läbi tantsinud, et mu keha neid vabalt mäletaks. Tunnen, et pidin palju rohkem mõtlema, mida teen ja kuidas midagi teen. Võib-olla rohkem kui mu tantsijad, sest nemad on juba kaua saanud samme detailideni kehasse harjutada.

Tihti on treeneritel närv lava ääres seistes ja pingsalt grupi etteastet oodates isegi suurem kui tantsijatel. Kumb on sinu jaoks võistlustel vähem närvesööv, tantsija või treeneri roll? Miks?

Maris: Kindlasti on minu jaoks vähem närvesööv treenerina pealtvaataja rollis olemine, sest siis ei pea muretsema selle pärast, et ma ise midagi sassi ajaks. Selleks hetkeks on kogu mu töö tehtud ja jääb ainult loota, et olen teinud piisavalt. Tantsija rollis olemisel liitub lisaks ärevusele, et kas mu tantsijatel läheb kõik hästi ka see, kas mul endal läheb kõik hästi.

Kuidas sündis just selline jazztantsu kava?

Maris: Kõige esimesena tuli idee teha tants kübaratega. Sellega seostus mulle natuke flirtivam ja aktiivne jazzi stiil, kus karakteritel võiksid olla õrnalt kõrged egod (sõnal “mephobia” on humoorikas tähendus – fear of becoming so awesome that the human race can’t handle it). Muusikat ei leidnud ma ise, aga kui see mulle saadeti, mõistsin, et see laul tekitab täpselt selle emotsiooni, mida ette kujutasin.

Hetkel on tants valminud täpselt selliseks nagu ette kujutasin ja ma ei väsi kiitmast tantsijaid – tantsivad just nii nagu soovisin. Samas on tantsulooming alati protsess ja kindlasti on vaja veel palju üle vaadata. Siiani olen aga rahul, kuidas algne mõte tervikuks välja kujunes.

Kava “Mefoobia” Gymnafest 2017 finaali esitus:

Mõned fotojäädvustused finaalist:

Tähtvere tantsublogi soovib kõikidele tantsijatele uueks hooajaks jaksu ning pind päkka!