Käimas on Tähtvere Tantsukeskuse sünnipäevanädal. Tänases postituses meenutavad tantsukeskuse algusaegu treenerid Krista Majak ja Maarja Pruuli. Head lugemist! 🙂 

Maarja Pruuli:

Selgelt on meeles seik ajast, kui Tähtvere oli äsja avatud. Elasin, õppisin ja tantsisin Tallinnas ning olin oma tollase grupiga Tartus esinemas. Samal üritusel oli ka Eva-Liis, Tähtvere üks looja ja eestvedaja. Olime varasemast tuttavad ning jutu käigus arutasime varianti, et võiksin tulla tantsukooli juhendajaks, kui tagasi Tartusse kolin (mis mul mõne kuu pärast plaanis oli). Mäletan, et kuigi oli olnud väsitav päev, olin öösel pikalt üleval ja elevil ning keerutasin seda mõtet oma peas tuhandeid kordi 🙂 

Veel enne, kui Tähtverre juhendajaks tulin, olin taas Tartus käimas ning tulin osalema ühte tantsutundi, raggasse, mida mulle teadaolevalt Tartus teistes kohtades ei tehtud ning mis ka mujal Eestis oli vähe levinud. Mäletan, et ka muude tundide osas torkas Tähtvere silma sel ajal uuendusliku ja põnevana, uurisin tunniplaani ja muud informatsiooni pikalt. 

Astudes esimest korda tantsukeskuse suurde saali… võib öelda, et see oli armastus esimesest silmapilgust 🙂 See oli üks ilusamaid tantsusaale, mida olin näinud ning on seda siiani. Kõrged laed, maast laeni peeglid ja aknad, vaade Tähtvere pargile, kus lapsena olin palju jalutanud ja mänginud. Tunne, mida esimest korda suures saalis olles tundsin, on mul siiani selgelt meeles. On rõõm igapäevaselt sellises kohas töötada. 

Meeles on ka esimesed kohtumised Eva ja Egertiga. Nende plaanid ja eesmärgid innustasid ka mind. Oli näha, et soovitakse teha midagi olulist ja ägedat ning pakkuda tartlastele uusi võimalusi. 

Meeles on esimesed grupid ja tantsijad. Nii treenerid kui tantsijad andsid enda parima ning usun, et olime kõik tublid. Samas on imeline näha, millise arengu oleme seitsme aasta jooksul läbi teinud. Vaadates esimese aasta kavu (eelkõige enda omi), võtab ikka muigama 😀 Kuid aastate jooksul on juhendajad aidanud tantsijatel jõuda uute tasanditeni ning samas on tantsijad innustanud juhendajaid kasvama ja arenema koos nendega. 

Paljud tantsijad on aastate jooksul vahetunud, kuid toredaid mälestusi on palju. Esimese aasta grupid ja osalejad on siiani meeles eriliselt hästi. Esimesel treeneri aastal kaotasin esimest (ja siiani viimast) korda elus oma hääle, kui väikeste tänavatantsu grupp osutus ootamatult väga populaarseks ning minu leebe olek pandi proovile 🙂 Samas olen seitsme aasta jooksul korduvalt veendunud – ka pehmemal ja sõbralikul viisil saab jõuda oma eesmärkide ning soovitud tulemusteni. Tähtvere juures tervikuna võlubki mind teiste asjade hulgas ka see, et 99,9% ollakse üksteisega sõbralikud, soojad ja lugupidavad.

Kõige ägedam on aga näha erinevate osalejate arengut läbi aastate, nii tantsijate kui inimestena. Näiteks Raul Villem – väikesest lõbusast gängsterist on kasvanud mees oma stiili ja eesmärkidega, kes aina edasi areneb. Või Hilari ja Hanna-Liina – seitsme Tähtveres oldud aasta jooksul on nad kasvanud omamoodi nagu pereliikmeteks. Tänaseks saab ühelt neist küsida väärtuslikku IT-nõu ning teisest on kasvanud tubli hiphopi treener noorematele tantsijatele. 

Selliseid ägedaid tantsijaid on teisigi. See on väga kihvt protsess ja omaette elamus, kuidas tantsukava loomine, harjutamine, lavale toomine, esinemistel-võistlustel käimine ja muu selline inimesi liidab. 

Lisaks meie juhendajad, kelle hulgast olen leidnud toredaid tuttavaid, häid sõpru, mõttekaaslasi ja inspiratsiooniallikaid. Tants tõesti ühendab inimesi.

Aitäh, Tähtvere, et oled olemas! Ja palju õnne sünnipäevaks! 🙂

Krista Majak:

Tähtverega on seotud palju erinevaid mälestusi, kuna mul on olnud au olla seal treeneriks juba mitmeid aastaid. 

Täna tooksin välja kaks mälestust.

Esiteks, oli algusaastatel väga populaarne stripptants. Andsin seda Tartus erinevates klubides ning startisin ka Tähtveres. Mujal andsin strippaeroobikat, kuid Tähtveres avanes võimalus anda stripptantsu. See oli hoopis põnevam, kuna luua sai koreograafiat, millega sai järgmisel tunnil ka edasi minna, sest osalejad olid samad (spordiklubides nii ei ole). Kohe algusest peale tekkis paar eriti tubli osalejat, kes käivad trennis siiani. Nii vahva! Tunnid olid lõbusad ja tõhusad ning on seda siiani. Stripptants on paratamatult treeninguna väga fun ning sealt ei ole võimalik tõsise näoga ära tulla.

Hästi on meeles see, kui Reporterisse tehti lugu minu õpilasest Kairest (kes ka praegu trennis käib) ja minu tunnist. See oli päris hirmus, sest ma polnud kunagi kaamera ees rääkinud ega teadnud, mida rääkida. Sebimist oli palju, aga valmis me saime ühe klipi, mida näidati Reporteris. Kui saaksin uuesti rääkida, räägiksin ja teeksin kõik teistmoodi, aga mis sa teed. Lohutan end sellega, et järelikult olen vahepeal arenenud 🙂

Teine mälestus on minu armas armas tantsugrupp. Nad olid erilised. Kokku oli sattunud väga lahe seltskond noori neiusid, keda mul oli au treenida. Nad olid tublid, töökad ja käisid väga hästi trennis kohal. Meil oli väga hea klapp ja kõik toimis suurepäraselt. Nad on minu treenerikarjääri üks kõige muhedamaid seltskondi (kinnise grupina). Lisan siia mõned pildid, kus on nemad esinemisriietes ja üks foto minust, kus nad on kinkinud mulle isetehtud sahisti kaunite soovidega. Meil oli selline hooajalõpupidu.

Mälestusi on veel kuhjaga, esialgu jätan need omale 🙂 Tulge trenni ja koos loome veel ilusaid mälestusi Tähtvere Tantsukeskuses!

Treeneri teisipäev on rubriik, mille kaudu saate igal nädalal tuttavamaks meie ägeda meeskonna liikmetega. Täna on teie ees Eva-Liis Ivask, süda ja mootor Tähtvere tegemiste taga 🙂

Head lugemist!

Tervitused kõikidele ja mõnusat käesolevat aastat!

Pisikesed päkapikud palusid mul kirjutada paar sõna lõppenud 2016. aastast, mil veetsin mitu kuud ookeani taga, täpsemalt Kanada läänerannikul. Kanadasse on mingi müstiline soovjõud mind tõmmanud juba päris mitu aastat ning olen äärmiselt õnnelik, et seoses magistriõpingutega University of Victorias see unistus ka nüüd teoks sai. Eriti veel seetõttu, et antud kuud olid üle ootuste põnevad nii akadeemilises mõttes kui ka tänu Kanada suurepärasele loodusele eriliselt kogemuste- ja elamusterikkad.

Muljed tavaelust

Kanadalasi nimetatakse üheks kõige viisakamaks rahvaks terves maailmas ning minu kogemuse põhjal on nad igati selle tiitli väärilised – veel viisakamat suhtlust on tõepoolest väga keeruline ette kujutada! Pea kõik, kellega kokku puutusin, olid tõepoolest äärmiselt sõbralikud, abivalmid ja heatahtlikud. Võõrastega smalltalki kunsti praktiseerimine saab alguse juba esimestest tundidest ka paljudes teistes riikides, kuid üllatas mind aga hoopis teine komme – et linnaliinibussist väljudes absoluutselt igaüks üle bussi kõva häälega bussijuhile sõidu eest tänusõnu hõikab. Igati armas komme, mida me teiste eurooplastega lubasime ka siinpool ookeani harrastama hakata. Alustame ehk ühiselt Tartust? 🙂

Tänusõnad saavad ka bussijuhtide käest vääriliselt tasutud – kas siis hilinejate ootamisega või bussi peatamisega, kui abi peaksid vajama. Nimelt äsja linna saabudes palusin bussijuhil teada anda, kui minu peatus peaks kätte jõudma, et kohvritega õiges kohas maha minna. Kuna see polnud antud bussijuhi tavapärane liin, siis ei olnud ta peatuse asukohas päris kindel. Selle asemel, et mind omapäi jätta, seiskas ta bussi suure liiklusega tee ääres, võttis välja paberkaardi ja hakkas näpuga järge ajama, et sobiv koht leida! Kui antud tegevus juba mitmeid minuteid aega võttis, hakkas mul päris piinlik, et teised graafikust maha jäävad, kuid sõbralikud naeratused kaasreisijatelt vähendasid seda tunduvalt.

Viimane näide sõbralikkusest pärineb mu kohalikult sõbrannalt Hannah´lt. Ta oli ühel kevadisel nädalavahetusel kutsunud paar sõpra külla ühisele olengule. See oli sõpradele esimene kord tema kodu külastamiseks ning maja numbrite veidi veidra jaotuse tõttu läksid külalised Hannah´i ukse asemel kogemata hoopistükkis tema naabrite ukse taha ning teatasid, et tulid peole. Naabrid olid küll veidi üllatunud, kuid ega ole siis viisakas külalisi minema saata ning seega otsiti välja külmkapist värskendavad joogid, pandi käima muusikakeskus ning veedeti vahvasti üheskoos aega. Kui öeldakse, et tuldi peole, siis tuleb ju pidu pakkuda, missest, et võhivõõrad! Kui poole tunnikese pärast sõbrad uurisid, et millal ka Hannah oma toast alla tuleb, pärisid naabrid suurte ilmadega: «Hannah? Te mõtlete meie naabritüdruk Hannah´it? » ning oleng jätkus juba õige pea kõik koos ühiselt tema juures.

Muljeid koolist

Suureks erinevuseks mu eelnevate õpingutega oli fakt, et tegu oli väikse kursusega (kokku vaid 25 üliõpilast– pärit pea igalt mandrilt!) ning õpetaja peamiseks rolliks oli olla nn. facilitator, kes vaid koordineerib toimuvat. Tunni sisu eest vastutavad üliõpilased ise (‘osalus’ moodustab üsna suure protsendi iga aine lõplikust hindest). Tavapärast loenguosa oli väga minimaalselt, suur osa oli erinevatel grupitöödel, aruteludel ja nn. juhtumite lahendamisel ning reaalsetel konsultatsiooniprojektidel erinevate ettevõtetega.

Oma ala tippude käe all õppimine ning kogenud kursusekaaslased (antud programmil on vajalik mitu aastat eelnevat töökogemust, nii et olin kursusel üks kõige noorematest) muutsid tunnid äärmiselt inspireerivateks. Märkmik on nii paksult täis kritseldatud, et ei jõua ära oodata mil tekib vabam hetk, et ka imelise Tähtvere tiimiga mõtteid jagada ja ideid edasi arendada.

Vabast ajast

Oma aja planeerimine on alati kõikidele tantsijatele väga oluliseks oskuseks olnud, et žongleerida koolitundide, tantsutrennide, võistluste ja pere-sõprade vahel. See, juba noorelt sisse kujunenud oskus, osutub ülivajalikuks terve elu jooksul! Tänu prioriteetide seadmisele õnnestus antud nelja kuu jooksul saavutada tugevaid tulemusi nii koolipingis kui ka kogeda niiiiiii ilmatuma palju.

Kanada läänerannik on ideaalne igasugu välispordiks, nii et proovitud sai nii rafting, kajakisõit, kanuusõit, tuubisõit, aerulauatamine, surfamine, aerulaua surfamine, purjetamine, ujumine, köielaskumine, koobastes roomamine, rattasõit, lumeräätsadega matkamine, lumelauatamine ning lugematute kilomeetrite viisi mägedes matkamist.

Enda piiride katsetamist tuli ette ilmatuma paljudel kordadel – olgu selleks kas 1500 meetrit kõrgustesse tõusu päevasel matkal (võrdluseks u. 500-korruselise maja viimasele korrusele kõndimisega.. ja sama palju tagasi alla), kottpimedates 30cm kõrgustes koobastes tundideviisi roomamisega (kust isegi pea ei taha hästi läbi mahtuda) või surfates liigtugevate lainete rüppe sattudes.

Aga eelnev (tantsu)spordiga tegelemine annab kõige jaoks tohutult eeliseid – lisaks füüsilisele vormile ka tohutult tahtejõudu, eesmärkide püstitamist ning meeskonnatöö tähtsuse mõistmist.

Veidi naljaka seigana täheldasid mu kohalikud tuttavad seda, kuidas me sõbrannaga (taani tüdruk, kes on ka tantsimise taustaga) oskame vajadusel väga oskuslikult ja kiiresti riideid vahetada!  Eks seda ole esinemiste käigus palju harjutatud ka 🙂

Lõpetuseks

See eemaloldud aeg on kindlasti õpetanud, et vahel tasub enda mugavustsoonist lahkuda, et kogeda midagi enneolematut ja imelist. Lisaks sellele, eesmärkide nimel tuleb tööd teha! Kui midagi väga tahta, on kõik võimalik!

Küll aga igatsesin kogu Tähtpere ja tantsumaailma! Kuid suur rõõm on näha, et kuigi olen viimasel neljal aastal veetnud tunduvalt rohkem aega Tartust (ja Eestist) eemal kui Tähtveres kohapeal, siis tantsukooli tantsijad ja juhendajad on niiiii tugevalt südame külge pugenud, et läbi fotode, videote ja vestluste ei ole tuhandete kilomeetrite kaugust vahemaad tundagi. Suur aitäh teile selle eest! Ja kohtumiseniiii talvelaagris!!

Ja kõigile – nähke oma unistuste nimel vaeva.. see on seda väärt!