Muljeid Koolitantsu finaalist jagab tantsija Selinda Marie Rosalie Särev:

Aprilli keskel jõudis kätte lisaks kauaoodatud päikselisele kevadilmale ka sama kauaoodatud Koolitantsu finaal. Reede hommikul suskasin eelmisel õhtul pakkimata jäänud asjad kotti, haarasin kapi pealt pakkimisnimekirjas Caps Lockis oleva HEA TUJU ning varsti vurasimegi juba Eesti südame, Paide, poole.

Läksime ülejäänud Tähtverest kohale päev varem, sest osalesime ka Koolitantsu Kompanii lavastuses ja pidime viimasteks etendusteks veel mõned proovid tegema. Paides ootasid meid ees lisaks ilusale ilmale lahke ja naerusuine Koolitantsu meeskond. Päev kulges kiirelt-töökalt ja enne kui arugi saime, oli käes juba uus päev.

Laupäeva hommikul Paide muusika- ja teatrimajja jõudes leidsime eest juba kostüümides ja elevusest hüplevad lapsed, kes oma tantsuga „Peatus Uperkuut” peatselt lavalaudadele astuma pidid. Energilisi tantsulapsi oli nii tore vaadata ning et nende õpetaja Kerstinil lihtsam oleks, aitasime tal tantsu harjutamise ajal saateks „Rong see sõitis tsuhh-tsuhh-tsuhh…” laulda. Vaatamata väikesele apsule laval, pühkisid pisikesed pärast üksteise väiksed pisarad ning peatselt oldi jälle sama lustakad edasi.

Õhtupoolikul saabusid ka teised Tähtvere grupid. Seni üsna tühjalt seisnud riietusruum oli järsku täis sagimist. Kes kellele meiki tegi, kes sõbrannaga juttu ajas, kes niisama nurgas kommi nosis. Ülesastumiseks panid end valmis Tantsuklass 1 “Serval”, Tantsuklass 2 “Urban džungel” ja meie, Street & Show Eliitgrupp. Omadele kaasaelamise vahel õnnestus meil näha ka mõndade teiste tantsukoolide tantse, millest kõik olid väga nauditavad ning nii südantsoojendav oli näha, kui palju andekaid ja kirglikke tantsijaid Eestis tõepoolest leidub.

Kontserdi viimane tants oli meie „Tormivarju”. Enne lavale minemist võtsime terve grupiga koos aja maha, et olla tantsides emotsionaalselt õiges kohas ja iseenda tunnetega ühenduses. Lava tagagi kallistasime veel üksteist pisarad silmas. Igaüks oma elu, valu ja ilu keerises. Teadmata, millest teine täpsemalt mõtleb, olime ometigi justkui üks. Elus, hingavad ja haavatavad. Mind on alati lummanud kui mitmekülgne ja keeruline instrument inimkeha on, eriti tantsijana. Seal me olime, üheaegselt kontrollides iga oma liigutust, sammu ja ajastust, samas lastes lahti kõigest, visates hämarasse lõputuna näivasse saali enda tunded ja lood.

Niipea, kui olime tormi eest varju saanud ja lavalt suurema osa veest ära pühkinud, jooksin koos paar grupikaaslasega kibekähku tagasi riietusruumi, poole koridori peal juba ühte või teist kostüümiosa seljast kiskudes. Seda seepärast, et vaid loetud minutite pärast pidime naasma koos Koolitantsu Kompanii 10. lennuga lavale, et veel enne autasustamist etendada tantsulavastust „Ärka üles”. Esinemine läks kenasti ja vaatamata sellele, et see oli meie viimane ülesastumine, oli see üks ilus lõpp ilusale teekonnale.

Pärast õhtuse kontserdi lõppu rõõmustasime tulemuste üle, muljetasime ja jutustasime koos grupiga, misjärel toppisime oma sada ja üks meigivahendit ning kõrvalt Selverist soetatud toiduasja kotti ja võtsime ette väikse jalgsimatka Paide noortekeskusesse. Vastu ööd voodisse jõuda (isegi, kui see koosnes öösel tühjaks minevast madratsist ja pööningu järgi lõhnavast tekikotist), oli ütlemata suur rõõm. Muljetasime, sõime ja jõime ning peatselt vajusime Paide kaisutavas ööpimeduses unne.

Järgmisel hommikul ärkasime kõik kellegi äratuskella peale tund aega varem, kui muidu plaanisime. Istusime tükk aega enda raskuse all aukuvajuvatel madratsitel ja toibusime unest. Kui olime korralikult üles ärganud ning igaüks ette loetlenud kõik kohad, mis valusad on, hakkas elu taas keema. Joosti edasi-tagasi, pesti hambaid, topiti riideid kotti, otsiti taga nii esinemisriideid kui turgutavat šokolaaditahvlit.

Päiksepaiste saatel jalutasime võistluspaika ning panime end vaikselt lavaprooviks valmis. Kunstripsmete vaevalise paigutamise vahelt jõudsime kaasa elama ka väikeste „Koka rokile” ja Tantsuklass 3 „Biidi politseinikule”, kellest mõlemad olid väga tublid!

Aeg läks lennates ning varsti oli aeg ka meil lavale minna. Tegime koos soojaks ja oligi meie aeg lavale astuda!

Eelmisel päeval läbielatu, intensiivsed tunded ja väsimus andsid tunda ning end üles kütta oli raskem kui muidu. Kuid mis on keeruline, on ka kasulik. Peale sisemisi dialooge ja kogu oma eksistentsi üle järelemõtlemist ja selle mõtestamist, võtsin end kokku. Õnneks on mul väga vedanud ka grupikaaslastega, kes samuti vaatamata oma väsimusele ikka pingutavad ja teevad asja hingega. Selliste inimeste keskel on ka ise lihtsam endast rohkem anda.

Enne autasustamist toimus veel TV6 Rahva Lemmiku valimine, kus osalesid ka meie väikemehed oma tantsuga „Pisikesed piimavuntsid”. Kõik võistlevad kavad olid põnevad ning ühtlasi väga erinevad ning omanäolised, samuti oli neid vaadates mõnus korraks hinge tõmmata ning möödunud nädalavahetuse üle reflekteerida.

Sellega oligi Koolitantsu nädalavahetus lõppenud. Lisaks muule olime rõõmsad ka meie tulemuste üle. Koolitantsu 25. sünnipäeva puhul oli žüriiliikmeid eriti arvukalt ning oleme väga tänulikud, et nad meie suurt tööd tunnustasid:

Laureaat – “Serval”, autor Marit Männiste, kaasaegne tants 10.-12. klass

Laureaat – “Tormivarju”, autorid Maarja Pruuli & Kerstin Lõhmus, showtants 10.-12. klass

Laureaat – “Biidi politseinik”, autor Kerstin Lõhmus, tänavatants 4.-7. klass

Laureaat – “Biidimurdjad”, autor Kaspars Meilands, tänavatants 10.-12. klass

Nominent – “Urban džungel”, autor Maarja Pruuli, showtants 6.-9. klass

TV6 Rahva Lemmik III koht – “Pisikesed piimavuntsid”, autor Bertram Sargla, mudilased

Vääga tublid sammud oma tantsuteel tegid ka väikeste “Koka rokk” (autor Kadi-Liis Kuum) ja “Peatus Uperkuut” (Kerstin Lõhmus). 

Jätsime juba armsaks saanud Paidega hüvasti ning loksusime päikseloojangu kuldses kumas tagasi Tartu poole.

Kokkuvõttes oli väga südamlik nädalavahetus. Tulemused või  mitte, kõige toredam oli siiski ilusate ja heade Eesti tantsuinimestega aega veeta ning teha seda, mida me kõik teha armastame — tantsida!

Mõned muljed ka teistelt tantsijatelt:

Fiona Kaldmaa, Tantsuklass 1: „Koolitantsu finaal oli minu jaoks üks kõige toredam ja huvitavam kogemus sellel aastal. Lisaks sellele, et sain osaleda finaalis oma grupi tantsuga “Serval”, oli mul võimalus esineda ka kahe kontserdi lõpus Koolitantsu Kompanii etendusega “Ärka üles”. Mul oli väga, väga hea meel jälle laval olla ning lisaks on suurepärane ka see, et minu grupi tehtud suur töö ja vaev sai pärjatud ka laureaaditiitliga.”

Maili Karus, Tantsuklass 2: „Lava taha kostusid mõnusad biidid. Kõik mu ümber olid nii energilised ja rõõmsad, teiste naerul suid nähes muutus enda emotsioon samuti kordades võimsamaks. Ei leidunud hetke, kus oleksid muud igapäeva mõtteid pähe tulnud. Olime üdini positiivsed ja jämmisime veel koos enne lavale minekut. Lava taga soovisime üksteisele aina edu ja kordaminekut. Laval olla oli SUPER VINGE. Emotsioonid olid laes, energiat oli jalaga segada.”

Getter Miida Kask, Tantsuklass 2: “Koolitantsu õhkkond on alati selline, mis kutsub sinna taas minema ja osalema. Seal on sõbrad ja muidu sõbralikud ja naeratavad inimesed. Ootasin pikisilmi oma grupikaaslaste saabumist Paidesse, et saaksin nendega koos seda nautida, suhkruvatti süüa, juttu rääkida ja koos tantsida.

Laval oli nii nii mõnus tunne ja samas täielik blackout. Lavalt tulles ei mäletanud justkui midagi, mis äsja juhtus, kuid samas oli sees nii hea tunne. Lava taga alati kütame üksteist üles ja siis, kui on veel vaid sekundid jäänud lavale astumiseni, saadame ikka õhumusisid ja südameid teineteisele. Nii Koolitantsul kui muidu on nendega super koos olla. Meil kõigil jäid Koolitantsu finaalist väga positiivsed emotsioonid ning kokkuvõttes oli see kindlasti üks meeldejäävamaid nädalavahetusi.

Väga eredalt jäi mulle meelde ka KoKo (Koolitantsu Kompanii). See õpetas nii palju ja jättis sügava jälje ja mälestuse ning elab südames väga kaua, arvan, et isegi igavesti. Kõik selles — nii inimesed kui lavastus ise – oli armastusega ja südamega kokku pandud. Üks parimaid asju, mis minuga on juhtunud.”

Kristin Põder, Tantsuklass 1: „Minu jaoks see kõige-kõigem hetk oli siis, kui kuulutati välja, et saime laureaadiks. Kõik kallistasid üksteist ja rõõmukisa ei tahtnud lõppeda. Olen alati arvanud, et meil on ühtehoidev grupp, kuid nähes kõigi ülevoolavalt õnnelikke nägusid ja Mariti emotsiooni, ei olnud enam oluline saadud tiitel, vaid just see kokkuhoidvus ja jagatud rõõm. Hetk, mil jooksime õnnepisarates Maritit kallistama, ei unune küll kunagi. Tähtpere on nii toetav ja mul on väga hea meel sellest perest osa olla! <3”

Fotod: erakogu ja Anni Ulm (menu.err.ee)