Janina Sarantšina on suurepärane tantsija ja inspireeriv isikus. Hetkel elab Janina Pariisis ning töötab tantsijana Matt Pokora tuuril, kes on Prantsusmaa üks kuulsamaid lauljaid. Et Janinal on tantsumaailmas pikaajalised ja põnevad kogemused, jagab ta oma mõtteid tantsublogis – lugemist, mõtlemisainet ja inspiratsiooni ka teistele tantsijatele. 

Küsimusi küsisid Tähtvere õpilaskogu liikmed. Suur aitäh Janinale ning head lugemist!

1.Millal ja kuidas leidsid tee tantsuni?

Kui olin 4,5-aastane, viis ema mu tantsutrenni – liiga palju energiat ja probleem jalgade arenguga. Kaks kärbest ühe hoobiga. Ema sõbranna poeg käis seal samas trennis, et rühti parandada, ilmselt valis ema selle järgi. Siis jäi vist kuni paar aastat vahele aga pinginaabri kaudu leidsin tee tagasi tantsusaali.

2. Sinu lemmiktantsustiil(id)?

Mul ei ole lemmikstiili – on stiilid, millega vähem või rohkem kokku puutun või imetlen suuremalt distantsilt, kuid lemmikstiili kui sellist ei ole.

3. Milline on Sinu meelest hea tantsija?

Hmm, see on individuaalne. Minu jaoks tähtsad omadused tantsijas, mis kütkestavad, on avatus, mitmekülgsus, samas mingi oma käekiri, mingisugused otsused, võime täita lava ja teised endaga kuskile retkele viia.

4. Kas teadsid kohe tantsimisega alustades, et jäädki selle juurde? Kui ei, siis millal tekkis tõsisem tunne ja soov?

Ma ei mõelnud nii, et kas jään või mitte, ma lihtsalt tegin. Kogu aeg, iga päev, kasvõi natukene. Kuid pärast gümnaasiumi lõpetamist/ ülikooli esimestel aastatel üritasin ma tegelikult erinevatel asjaoludel lõpetada/eemalduda tantsust, mis – nagu näha – ei õnnestunud hästi ja läks hoopis vastupidi. Tõmbas veel rohkem enda sisse.

5. Mida pead tantsijana enda suurimaks saavutuseks?

Ha, et ma sellega endiselt tegelen ning et see on pakkunud ja pakub siiani nii palju.

6. Mis on senisel tantsuteel olnud kõige raskem?

Olen kogu elu võidelnud eneseusalduse ja enesekindlusega. Väga veider tegevus. Endas kahtlemine ja enda maha tegemine, tegutsemise kartmine – selle asemel, et lihtsalt proovida ja teha ja iga päevaga areneda… suur lollus, suur õppetund! Olen nüüd targem ja viskan end tundmatusse vette, see on kihvt ja arendav ja tavaliselt kõige premeerivam.

7. Mis on suurimad/kuulsamad lavad, kus oled esinenud?

Hm, maailmamastaabis ilmselt Palais des Festivals Cannes – sama koht, kus toimub ülemaailmne Cannes´i filmifestival ning jagatakse Kuldseid Palmioksi. Samuti Paris Bercy suurel staadiumil ja Versailles lossis. Eestis on higistatud vist enamus suurematel lavadel.

8. Millised on Sinu meeldejäävaimad hetked tantsumaailmast?

Meeldejäävaimad on minu jaoks need vähesed hetked, kui oled nii selle sees, mida teed, et aeg tardub. Mäletan mõnda sellist hetke väga eredalt: kes kus seisis, muusika, lõhnad, tunne!

9. Üks naljakas seik, mis on laval juhtunud? 

Naljakad juhtumid käivad vist tihtipeal käsikäes äpardunud hetkedega. Ükskord jooksin etenduse ajal Kanuti Gildi Saali seina, sest ei tajunud pimedas, kus on kardina taga peidus ukseava (seda ei näinud keegi, aga endal oli väga lõbus, kuidas ma pärast sinna sisse voolasin). Lavastusega RSKSD ühel suvisel festivalil esinedes hakkasime Renega üksteisele otsa vaadates naerma nagu ikka siis, kui pidi väga keskendunud ja tõsine olema. Aga eks neid asju on veel ja veel. Tuuril on läinud esimese numbri ajal konts katki ja keegi jääb lavale hiljaks, liigutused lähevad sassi jne – need seiklused peab naeruga vastu võtma!

10. Milline näeb välja Sinu argipäev?

Vabakutselisena vastutad oma päevaplaani eest ise, nii et peab end vahel utsitama, et kõik to do listis ikka tehtud saaks. Tavaliselt teen ma ise trenni, kas lihaseid/joogat või improt. Meilidele vastamised. Uute projektide mõtlemine, kogun inspiratsiooni, vaatan erinevat loomingut, loen, kuulan muusikat, käin muuseumis. Vahel on proovid. Kui ei ole, siis võtan kindlasti kellegi tundi.

11. Milline näeb välja Sinu päev tuuril olles? Kuidas said just Matt Pokora tantsijaks?

Sain tuuri artistic directori käest kutse auditionile Pariisis. Alguses ei olnud plaani minna, kuid üsna viimasel hetkel otsustasin siiski kohale lennata. Läbisin auditioni ja enda üllatuseks osutusin ühest 8st väljavalitud tantsijast.

Nüüd olen tuuri dance captain, see inimene, kes vastutab proovide ja koreograafia puhastuse eest ning annab ka parandusi, kui olen näinud eelmise õhtu videosalvestusi, et etteasted püsiksid värsketena.

Tuuri päevad on erinevad ja samas üsna ühtemoodi. Üldiselt päev algab sõitmisest uude paika, kas tuuribussi, rongi või lennukiga. Jõuame kontsertplatsile natuke enne soundchecki algust, kiire riietevahetus ja lavale sooja tegema, et saaks vajalikud numbrid muusikaga läbi teha. Vajadusel puhastame. Ma kontrollin ega põrand pole kuskil liiga libe jms. Kui eelmisel kontserdil oli tehnika mõttes midagi valesti, siis on aeg ka seda mainida meeskonnale, et nad saaksid kõik üle vaadata. Praegu on muidugi “tuuri masin” nii ära õlitatud, et üldiselt suuri pahandusi pole.

Siis on meil paar tundi vaba aega, kuhu mahub õhtusöögi söömine (meiega sõidavad kaasa kokad) ja meigi/soengute tegemine. 5 minutit enne kontserdi algust teeme muusikute ja artistiga energiaringi, Matt peab väikse kõne. Ja lähmegi lavale. Kontsert. Näks ja hotell. Järgmine päev uuesti.

12. Mis on Sinu tantsuga seotud eesmärgid/unistused järgmiseks kolmeks aastaks?

On mingisugused abtraktsemad eesmärgid, mis ujuvad minuga kaasas ja ajaga nad ka kindlasti muutuvad. Aga luua ja avastada – need on põhilised eesmärgid. Arendada endas erinevaid oskusi.

13. Millised kolm sõna kirjeldaksid Sinu senist tantsukarjääri kõige paremini?

Uudishimu, üllatus, reisimine.

14. Kes on Sinu suurim iidol/inspiratsioon?

Pole kunagi olnud otseselt iidolit ja pole ka kedagi väga fännanud. Inspiratsiooniallikaid on palju, väga erinevatest sfääridest. Suureks inspiratsiooniks on kindlasti mu sõbrad, nendega on mul väga vedanud!

15. Kui saaksid olla üheks päevaks keegi teine, siis kes Sa oleksid?

Ilmselt oleksin keegi loomariigist, lind äkki, et saaks lennata ja vaadata seda kõike hoopis teise nurga alt. Kosmonaut võiks ka olla.

16. Kellena end ette kujutaksid, kui Sa ei oleks tantsija?

Ilmselt tegeleksin ikkagi millegi loovaga. Mulle meeldib olla keskkonnas, kus luuakse midagi, mõtted/ideed lendavad ringi ja töötatakse millegi põneva kallal.

Ja samuti meeldib mulle matemaatika. Käisin TTÜ-s, võib-olla oleks elu viinud hoopis sinna sügavamale.

17. Millised on Sinu mõtted seoses Eesti tantsumaailmaga?

Mõtteid on erinevaid. Aga üldplaanis tundub, et eriti viimasel ajal on asi elavdunud, on lavastusi, battleid, tunde ja tundub, et üldine tase on palju kõrgem kui veel mõned aastad tagasi. See on tore. Praegu on kõvasti rohkem võimalusi kui siis, kui ma teismeline olin, nii et haarakem võimalustest!

18. Kas ja mida tead Tähtvere Tantsukeskuse kohta?

Kõik numbrid, mida olen näinud, on jätnud hea mulje. Läbimõeldud, -töötatud, alati mingi ekstra elemendiga. Tundub, et teil on seal soe, sõbralik ja kokkuhoidev atmosfäär! 

19. Mida soovitaksid tantsijatele – kuidas saada heaks/paremaks/elukutseliseks tantsijaks ning mida teha, kui motivatsioon kipub kaduma?

Motivatsiooni kadumine ei ole suur häda, vahel on see kasulik, et inimene saaks ümber hinnata mingid valikud või arvamuse vms. Aga üldiselt isu kasvab süües – tee, proovi ja püsi heas rütmis endaga, võta sõbrad kampa. Või tee paus, käi näitusel, muuseumis, tee sporti, lihtsalt midagi muud, et end veidi värskendada. Pane mingid väiksed eesmärgid nädalate kaupa või suuremad, kui tarvis. Eks peab tööd tegema, olema tunnis kohal (mitte ainult kehaga aga meeltega ka), workshoppidest ja laagritest osa võtma (motivatsioon suvel tööl käia).

Elukutseline tantsija on kindlasti mitmekülgne tantsija. Soovitan võib-olla jälgida/tutvustada endale mingeid tantsijaid, kes teevad tööd -kuidas ja mida nad teevad, mida nad on selle jaoks teinud. Tunnis tantsimine vs laval või telesaates tantsimine on pisut erienevad asjad – peab valdama nüansse, mis need platvormid endaga kaasa toovad (olema n-ö. tark tantsija).

Üldiselt aga alati soovitan vaadata/tutvustada endale erinevaid tantsustiile, isegi, kui ei kavatse otseselt kõike kaugele edasi arendada, aga see avardab sinu liikumisbaasi. Uued viisid, mida ja kuidas. Alati soovitan vaadata tantsust välja ka – on nii palju erinevaid asju, mida saab teha ja näha, mis inspireerivad ja annavad uusi mõtteid su tegevusele. Säilitage isu ja uudishimu! Head avastamist! 🙂 

12. novembril osales Tähtvere taaskord võimlemisfestivali Gymnafest Lõuna-Eesti eelvoorus. Võistlustulle astus meie Contemporary & Jazz eliitgrupp kavaga “Mefoobia” ning tantsiti end ka finaalkontserdile. Finaali meenutab tantsublogis tantsija ja õpilaskogu liige Iris Sargla.

Finaal toimus möödunud laupäeval, kus meie tantsijad andsid endast kõik ning esitusse oli alates eelvoorust tulnud juurde palju kindlust. Auhinnalist kohta sel korral ei pälvinud, kuid vaatame põnevusega vastu uutele võistlustele. 

Suur üllatus oli kõigi jaoks Contemporary & Jazz eliitgrupi uus tantsija Marleen, kes kõigest nädal aega enne võistlust astus trennisaali, lootes pärast proovitrenni saada ka gruppi tantsima. Tema üllatuseks otsustas treener Maris teda kohe kavasse sisse panna ning juba nädala pärast lavale saata. Kohusetundliku tantsijana tegi ta tohutult tööd, õppis kogu kava kiiresti selgeks ning astuski laupäeval lavale.

Kuidas ta ennast aga ise tundis?

Marleen: Alguses ei olnud ma absoluutselt kindel, kas saan selle kava selgeks, sest võistluseni oli jäänud väga vähe aega. Arvan, et eelnev iluvõimlemise kogemus tuli kindlasti kasuks koreograafia meelde jätmisel. Muidugi kartsin natuke, et äkki läheb kava meelest või sammud sassi, enne võistlust tuli ka väike närv sisse. Laval olles ma siiski ei tundnud ennast ebakindlalt, pigem oli hea tunne, et saan olla osa sellest grupist ja tantsida, sest seda olen ma juba pikka aega tahtnud teha.

Sel korral otsustas ka treener Maris ise lavale astuda. Huvitav, kuidas võis ennast tunda treener olles ise laval oma koreograafiat tantsimas?

Maris: Ma olen paar korda ka varem asendanud laval oma grupi tantsijat, nii et see polnud mulle päris esimene kord. See on tegelikult päris keeruline, sest isegi, kui tean kõiki samme peast, ei ole ma neid piisavalt palju läbi tantsinud, et mu keha neid vabalt mäletaks. Tunnen, et pidin palju rohkem mõtlema, mida teen ja kuidas midagi teen. Võib-olla rohkem kui mu tantsijad, sest nemad on juba kaua saanud samme detailideni kehasse harjutada.

Tihti on treeneritel närv lava ääres seistes ja pingsalt grupi etteastet oodates isegi suurem kui tantsijatel. Kumb on sinu jaoks võistlustel vähem närvesööv, tantsija või treeneri roll? Miks?

Maris: Kindlasti on minu jaoks vähem närvesööv treenerina pealtvaataja rollis olemine, sest siis ei pea muretsema selle pärast, et ma ise midagi sassi ajaks. Selleks hetkeks on kogu mu töö tehtud ja jääb ainult loota, et olen teinud piisavalt. Tantsija rollis olemisel liitub lisaks ärevusele, et kas mu tantsijatel läheb kõik hästi ka see, kas mul endal läheb kõik hästi.

Kuidas sündis just selline jazztantsu kava?

Maris: Kõige esimesena tuli idee teha tants kübaratega. Sellega seostus mulle natuke flirtivam ja aktiivne jazzi stiil, kus karakteritel võiksid olla õrnalt kõrged egod (sõnal “mephobia” on humoorikas tähendus – fear of becoming so awesome that the human race can’t handle it). Muusikat ei leidnud ma ise, aga kui see mulle saadeti, mõistsin, et see laul tekitab täpselt selle emotsiooni, mida ette kujutasin.

Hetkel on tants valminud täpselt selliseks nagu ette kujutasin ja ma ei väsi kiitmast tantsijaid – tantsivad just nii nagu soovisin. Samas on tantsulooming alati protsess ja kindlasti on vaja veel palju üle vaadata. Siiani olen aga rahul, kuidas algne mõte tervikuks välja kujunes.

Kava “Mefoobia” Gymnafest 2017 finaali esitus:

Mõned fotojäädvustused finaalist:

Tähtvere tantsublogi soovib kõikidele tantsijatele uueks hooajaks jaksu ning pind päkka!