Treeneri teisipäev on rubriik, mille kaudu saate igal nädalal tuttavamaks meie ägeda meeskonna liikmetega. Täna on teie ees Eva-Liis Ivask, süda ja mootor Tähtvere tegemiste taga 🙂
Head lugemist!
Tervitused kõikidele ja mõnusat käesolevat aastat!
Pisikesed päkapikud palusid mul kirjutada paar sõna lõppenud 2016. aastast, mil veetsin mitu kuud ookeani taga, täpsemalt Kanada läänerannikul. Kanadasse on mingi müstiline soovjõud mind tõmmanud juba päris mitu aastat ning olen äärmiselt õnnelik, et seoses magistriõpingutega University of Victorias see unistus ka nüüd teoks sai. Eriti veel seetõttu, et antud kuud olid üle ootuste põnevad nii akadeemilises mõttes kui ka tänu Kanada suurepärasele loodusele eriliselt kogemuste- ja elamusterikkad.
Muljed tavaelust
Kanadalasi nimetatakse üheks kõige viisakamaks rahvaks terves maailmas ning minu kogemuse põhjal on nad igati selle tiitli väärilised – veel viisakamat suhtlust on tõepoolest väga keeruline ette kujutada! Pea kõik, kellega kokku puutusin, olid tõepoolest äärmiselt sõbralikud, abivalmid ja heatahtlikud. Võõrastega smalltalki kunsti praktiseerimine saab alguse juba esimestest tundidest ka paljudes teistes riikides, kuid üllatas mind aga hoopis teine komme – et linnaliinibussist väljudes absoluutselt igaüks üle bussi kõva häälega bussijuhile sõidu eest tänusõnu hõikab. Igati armas komme, mida me teiste eurooplastega lubasime ka siinpool ookeani harrastama hakata. Alustame ehk ühiselt Tartust? 🙂
Tänusõnad saavad ka bussijuhtide käest vääriliselt tasutud – kas siis hilinejate ootamisega või bussi peatamisega, kui abi peaksid vajama. Nimelt äsja linna saabudes palusin bussijuhil teada anda, kui minu peatus peaks kätte jõudma, et kohvritega õiges kohas maha minna. Kuna see polnud antud bussijuhi tavapärane liin, siis ei olnud ta peatuse asukohas päris kindel. Selle asemel, et mind omapäi jätta, seiskas ta bussi suure liiklusega tee ääres, võttis välja paberkaardi ja hakkas näpuga järge ajama, et sobiv koht leida! Kui antud tegevus juba mitmeid minuteid aega võttis, hakkas mul päris piinlik, et teised graafikust maha jäävad, kuid sõbralikud naeratused kaasreisijatelt vähendasid seda tunduvalt.
Viimane näide sõbralikkusest pärineb mu kohalikult sõbrannalt Hannah´lt. Ta oli ühel kevadisel nädalavahetusel kutsunud paar sõpra külla ühisele olengule. See oli sõpradele esimene kord tema kodu külastamiseks ning maja numbrite veidi veidra jaotuse tõttu läksid külalised Hannah´i ukse asemel kogemata hoopistükkis tema naabrite ukse taha ning teatasid, et tulid peole. Naabrid olid küll veidi üllatunud, kuid ega ole siis viisakas külalisi minema saata ning seega otsiti välja külmkapist värskendavad joogid, pandi käima muusikakeskus ning veedeti vahvasti üheskoos aega. Kui öeldakse, et tuldi peole, siis tuleb ju pidu pakkuda, missest, et võhivõõrad! Kui poole tunnikese pärast sõbrad uurisid, et millal ka Hannah oma toast alla tuleb, pärisid naabrid suurte ilmadega: «Hannah? Te mõtlete meie naabritüdruk Hannah´it? » ning oleng jätkus juba õige pea kõik koos ühiselt tema juures.
Muljeid koolist
Suureks erinevuseks mu eelnevate õpingutega oli fakt, et tegu oli väikse kursusega (kokku vaid 25 üliõpilast– pärit pea igalt mandrilt!) ning õpetaja peamiseks rolliks oli olla nn. facilitator, kes vaid koordineerib toimuvat. Tunni sisu eest vastutavad üliõpilased ise (‘osalus’ moodustab üsna suure protsendi iga aine lõplikust hindest). Tavapärast loenguosa oli väga minimaalselt, suur osa oli erinevatel grupitöödel, aruteludel ja nn. juhtumite lahendamisel ning reaalsetel konsultatsiooniprojektidel erinevate ettevõtetega.
Oma ala tippude käe all õppimine ning kogenud kursusekaaslased (antud programmil on vajalik mitu aastat eelnevat töökogemust, nii et olin kursusel üks kõige noorematest) muutsid tunnid äärmiselt inspireerivateks. Märkmik on nii paksult täis kritseldatud, et ei jõua ära oodata mil tekib vabam hetk, et ka imelise Tähtvere tiimiga mõtteid jagada ja ideid edasi arendada.
Vabast ajast
Oma aja planeerimine on alati kõikidele tantsijatele väga oluliseks oskuseks olnud, et žongleerida koolitundide, tantsutrennide, võistluste ja pere-sõprade vahel. See, juba noorelt sisse kujunenud oskus, osutub ülivajalikuks terve elu jooksul! Tänu prioriteetide seadmisele õnnestus antud nelja kuu jooksul saavutada tugevaid tulemusi nii koolipingis kui ka kogeda niiiiiii ilmatuma palju.
Kanada läänerannik on ideaalne igasugu välispordiks, nii et proovitud sai nii rafting, kajakisõit, kanuusõit, tuubisõit, aerulauatamine, surfamine, aerulaua surfamine, purjetamine, ujumine, köielaskumine, koobastes roomamine, rattasõit, lumeräätsadega matkamine, lumelauatamine ning lugematute kilomeetrite viisi mägedes matkamist.
Enda piiride katsetamist tuli ette ilmatuma paljudel kordadel – olgu selleks kas 1500 meetrit kõrgustesse tõusu päevasel matkal (võrdluseks u. 500-korruselise maja viimasele korrusele kõndimisega.. ja sama palju tagasi alla), kottpimedates 30cm kõrgustes koobastes tundideviisi roomamisega (kust isegi pea ei taha hästi läbi mahtuda) või surfates liigtugevate lainete rüppe sattudes.
Aga eelnev (tantsu)spordiga tegelemine annab kõige jaoks tohutult eeliseid – lisaks füüsilisele vormile ka tohutult tahtejõudu, eesmärkide püstitamist ning meeskonnatöö tähtsuse mõistmist.
Veidi naljaka seigana täheldasid mu kohalikud tuttavad seda, kuidas me sõbrannaga (taani tüdruk, kes on ka tantsimise taustaga) oskame vajadusel väga oskuslikult ja kiiresti riideid vahetada! Eks seda ole esinemiste käigus palju harjutatud ka 🙂
Lõpetuseks
See eemaloldud aeg on kindlasti õpetanud, et vahel tasub enda mugavustsoonist lahkuda, et kogeda midagi enneolematut ja imelist. Lisaks sellele, eesmärkide nimel tuleb tööd teha! Kui midagi väga tahta, on kõik võimalik!
Küll aga igatsesin kogu Tähtpere ja tantsumaailma! Kuid suur rõõm on näha, et kuigi olen viimasel neljal aastal veetnud tunduvalt rohkem aega Tartust (ja Eestist) eemal kui Tähtveres kohapeal, siis tantsukooli tantsijad ja juhendajad on niiiii tugevalt südame külge pugenud, et läbi fotode, videote ja vestluste ei ole tuhandete kilomeetrite kaugust vahemaad tundagi. Suur aitäh teile selle eest! Ja kohtumiseniiii talvelaagris!!
Ja kõigile – nähke oma unistuste nimel vaeva.. see on seda väärt!
MTÜ Tartu Tantsukool
